- "Jaanipäev", manifest "Maha lüüriline shokolaad!", "Lendavad sead"
- Albert Kivikas, Jaanipäev. Romaan. Tartus, 1924. E. K. Ü. "Postimehe" kirjastus - Bernhard Linde; Quasimodo Tarapita 1921/1922, nr 6, lk 174–176
- Autori kirjutamisviis on meeletult hea, kuid kohati pisut pikale veniv. Põhiline, millest Kivikas kirjutab on ühiskonna kriitika ehk ta pidevalt üriab välja tuua kohti, mis ei ole hetkel kõige paremas olukorras ja mida sellest lähtuvalt muutma peaks.
- "On tunda, et Kivikas õige kõvasti maaelus kinni on, nii et tema selle kirjeldajana mõjub otsekoheselt, vahendita. Tundub värskust, omapärasust ja jõudu, kui autor liigub maainimeste keskel; niipea aga kui Kivikas linnaelu kirjelduse[le] üle läheb, tundub kohe hõredus, tehtud kujud ja aimatud meeleolud." (Bernhard Linde); "Ma usun ka, et meie haritud publikumil, iseäranis aga kirjanikkudel, Eesti uuemate kirjanduse toodete hulgas nimetused, nagu A. Kivikase "Lendavad sead", "Ohverdet konn" jne. mitte nii tundmata ei ole, et mul tarvis oleks olnud oma ütelust lähemalt kommenteerida." (Quasimodo, kiitev)
- Kivikas: ilus mees, kes on umbes oma 40ndates. Ta näib olevat kohati naiivsena (silmade tõttu), kuid samas on temas pisut süngust nii hoiakus kui ka jällegi silmades. Tal on pruunid juuksed, mis hakkavad juba kiilanema ning ilus kõrge kulmukaar. Huuled on tal natukene prunti ja nina on tal keskmise suurusega.
- Kindlasti ma soovitan Kivikast lugeda, sest tema teostest saab aru tolleaegsest ühiskonnast ja näeb, mis olid põhilised probleemid. Seega, Kivikase lugemine tuleb kindlasti kasuks.
Richard Roht
- "Väikelinn"
- A. E. Postimees, 17. VII 1924, nr 189, lk 4; Arthur Adson Vaba Maa, 16. XII 1925, nr 292, lk 7; Ants Oras Nädal, 28. VII 1924, nr 16 (200), lk 5; Arthur Roose Eesti Kirjandus 1926, nr 6, lk 318–321;
- Aurori kirjutamisviis ei olnud kuigi tõmbav ehk stiililiselt ei olnud ta minu arvates hea, samas oli ta sisuliselt ja mõtteliselt väga heal tasemel. Lõppude lõpuks kõige tähtsam ongi sisu ja ainult sisu pärast oleks ma valmis küll lugema, isegi kui see oleks raske.
- Kriitikutel tekkis tuline vaidlus Rohu teose üle, sest see kritiseeris väikelinna elu (mida ta tegi üpriski negatiivselt) ja kuna inimestel hakkasid tekkima seal erinevad arvamused, sisulised ümberlükked või poolt argumendid, siis ühtset arvamust kriitikutel lõppkokkuvõttes polnud. Seega kriitikutel on erinevaid arvamusi, mis minu arvates ei lähtu mitte kirjaniku kirjutamisstiilist, vaid isiklikust suhtumisest sisusse.
- Foto põhjal tundub Roht pisut depressiivne ja kuri, kes on elust väsinud ning ei tunne enam alust rõõmu. Ta on vanemas eas (kuskil 30-40 aasta ringis) ning ta pea on peaaegu täielikult kiilanenud. Mõned juuksetutid, mis tal jäänud on, kammib ta uhkelt üle pea, et tekitada tunne, justkui oleks tal natukenegi juukseid. Üldilmest paistab ta intelligentne.
- Kindlasti soovitan ka seda kirjanikku lugeda, sest isegi kui kohati on väsitav ja muserdav teost lugeda, siis kokkuvõttes jääb ta hinge püsima, just oma sisuliselt poolelt. Kokkuvõttes ongi kõige tähtsam, et sisu inimeseni jõuaks.
Friedebert Tuglas
- "Poeet ja idioot"
- Nigol Andresen Uudismaa 1926, nr 2, lk 17-21; Eduard Hubel Looming 1925, nr 1, lk 79-81; Daniel Palgi Üliõpilasleht, 25. II 1925, nr 2, lk 22–24;
- Tuglas on suurepärane kirjanik, st et ta on ka kirjutusstiililiselt väga kõrgelt arenenud. Ta suudab panna inimese kaasamõtlema ning ettekujutlema erinevaid vaateid kas linnast mõnest kindlast kohast või täiesti tähtsusetust esemest, mis läbi Tuglase kirjutamise omandab tähenduse.
- "Poeedi ja idioodi lugemise lõpetad aga tundega, et jäi nagu midagi saamata, mis raamat ise kohati lubas. See oleneb nii mõningaist asioludest ja kõigepealt just novelli ehitusest." (Daniel Palk); "Ka stiil on lihtsamaks ja mehisemaks muutunud; endine naiselik "ilu" ja "luule" on sellest kadunud, tuntavalt rõhutatud rütmiga ilukõnest, mida mõnes varasemas Tuglase teoses leidus, ei ole enam jälgegi." (Eduard Hubel); ""Kuradi apoloogia" on vaimuka, terava, tabava anatole-france'ilise irooniaga kirjutatud ja tõendab ülearune kord, et intellekutaalne moment on Tuglase hingeelus domineerivaks arenenud." (Eduar Hubel)
- Pildil vaadatuna näib Tulgas kui ratsionaalsuse kehastus, kes ei kuule oma südemehäält ning väga harva oma õigeid emotsioone välja näitab. Ta tundub hariduse mõttes ülimalt tark, kuid emotsionaalsel tasandil justkui mõni väike lapsuke, kes ei tea mis ta mõtleb või arvab. Füüislise välimuse põhjal tundub Tuglas pisut kõrgina ja üleolevana, kellel on palju juukseid ning tugevad näejooned. Üpriski negatiivne pool on, et ta hoiab pildid suitu käes, mis minu jaoks on äärmiselt ebameeldiv.
- Teost soovitan ma kindlasti lugeda, sest peale selle et see tõmbab kaasa ja on huvitav, annab see teos midagi hingele ja sisuliselt paneb järjekorselt mõtlema.
No comments:
Post a Comment