Tuesday, December 22, 2009

Albert Kivikas-manifest

Tuglasele etteheited:
-ta räägib liigselt mittetõelistest olenditest
-kasutab tegelasi, kes on häirivalt ebarealistlikud

A.Tassale etteheited:
-ei kirjuta reaalsusest, vaid fantastikast
-tühjad tekstid
-liigselt unenäö sarnaselt kirjutab

A.Allele etteheited:
-ta kirjutab väga ajalookeskselt
-sellest kirjutatust pole kasu

H.Visnapuule etteheited:
-nutab iga asja pärast (ahastab mõttetult palju)
-pisutab naiivne

A.Gailitile etteheited:
-kirjutab liiga palju kohutavatest juhtumitest
-teeb palju halba nalja
-ta hoopleb palju

J.Barbarusele etteheited
-kõik on ülepaisutatud
-ilus sõnastus, aga ilma emotsioonita
-kedagi ei huvita need ülepaisutatud sõnad

R.Rohtile etteheited
-näeb maailma n-ö vale nurga alt
-ühes stiilis on kinni

M.Underile etteheited:
-võltside emotsioonide kirjutamine

A.Adsonile etteheited:
-liigselt unistab

J.Semperile etteheited:
-ainult sport=halb

Monday, December 21, 2009

21.dets

Arthur Adson "Kriisid ja kriisid"

Milles seisneb kriis ja millise lahenduse ta pakub?


Probleemid:
-häid etendusi ei käida vaatamas
-teatris ei käida ning st et teatrid ei saa raha (võib tekkida n-ö väljasuremise oht)
-teatri mandumine
-tegeletakse vaid õpperaamatute kirjastamisega, nii et ilukirjanduseks mahti ei jätku
-inimesed ei hinda ilukirjandust
Lahendused:
-toetused kultuuriasutustele, mitte meelelahutsele
-meelelahutusasutused ja -tegevused ära keelata või limiteerida nende tegevust
-piirata võõrkirjanduse (välismaise kirjanduse) trükkimist

Tänapäeva kriis:
Inimesed hindavad liigselt lihtsust, nii et sisukad teosed hakkavad ära kaduma
Lahendus:
Sisulised teosed tuleks nende jaoks huvitavamaks teha ning võib-olla ka teadmisi juurde anda, et inimesed sisukatest asjadest üldse aru saaksid. Nii saaks vähendada sisutühjade teaoste jms olemasolu.


Ennustan, et 20ndate Eesti kirjandus on:
-üpriski halvas olukorras
-ei arene
-väärtkirjandust ei trükita ega loeta

Emajões on kiire vool ja sinna võib kergesti ära uppuda, eriti tulvavete ajal. Sellest tehakse tihtipeale ilusaid pilte ja seal peal sõidab Lodi, mis hetkel on raekoja platsis. Emajõe sügavus muutub vastvalt aastaajale ning talvel see võib ära külmuda nii et seal peal saab kõndida. Kohutav on see, et mõnikord inimesed riskivad liigselt jää peale minnes ning võivad sisse kukkuda, mida on ka juhtunud. Parimal juhul võib sellest haigeks jääda, halvimal juhul sealt eluga mitte pääseda. Emajõgi on üpriski reostatud ka, sest vanasti lasti sinna roiskvett, sellepärast inimesed tihtilugu ei soovi sinna ujuma minna, kartes saada mingisugust haigust või bakterit. Võib-olla on see eelarvamus põhjendatud, võib-olla mitte.

Albert Kivikas- emotsioon miniatruuridest (fututristlikud)
-äärmiselt tõetruu
-emotsionaalne
-kohati ülepaisutatud
-kohati halvustavalt kirjutatud
-sõnastus on oluline

Tuglase arvamus Kivikast:
-äärmiselt hea kirjanik
-annab palju juurde Eesti kirjandusele
-huvitava lauseehituse ning toreda sõnastusega kirjanik
-moderniseeriv

Looming-parim rohi igavuse raviks
Pole tähtis kui hea looming on, tähtis on see, et looming annab inimesele tegevust. Küsimus on selles, kas looming avaldada või jätta enda teada. Enamus on suutelised maalima pilte, kirjutama novelle jms, kuid enamik inimesi pole võimelised seda hästi või veel parem, suurepäraselt tegema. Veel enam, on parem, et inimene loob midagi, selleasemel et tappa midagi nagu ta nt alkoholi või narkootikumi tarbimise puhul teeb. Seega usun ma, et parim ravim igavuse vastu on luua midagi, iseaasi, kas seda ka avaldada alati tuleks nagu seda tänapäeval tihtipeale tehakse.

Friday, December 18, 2009

Meie kirjandusloomingulik staatus quo-Johannes Barbarus

Milliseid probleeme J.Barbarus Eesti kultuurielus nägi?


-mittesisulised tekstid (äärmiselt sisutühjad) nt ajalehed põhinevad liigselt kollasel kirjandusel

-labase sisuga kirjandus-liigselt rahakeskseks (honorari saamiskes)

-kirjandus ei arene

-kirjutatakse valedel eesmärkidel

-ollakse vanas kinni, ei mõelda uusi ideid (progressiivsut ei ole)

-kulruurirahvas peaks maailmaga (ajaga kaasas käima)


"Aeg wajab uut sisu, ruum wärsket wormi" -J.Barbarus


Lugupeetud J.Barbarus,

aastal 2009 on lood Eesti kulruutrielus kohati samamoodi nagu oli seda 20. sajandi alguses. Liigselt tunnustatud kollane ajakirjandus on levinud nii palju, et väärtteoseid juhtub inimeste kätte haruharva ning väärtajakirjandust praktiliselt ei eksisteerigi. Sellise olukorra puhul on kõige kohutavam vast see, et inimesed ei oskagi enam klassikalist, traditsioonidel põhinevat, kirjandust hinnata ega polegi võimelised selle lugemiseks, sest nad ei suuda väärtkirjandust enam mõista. Õnneks on 21. sajandil progressiivsusega paremad lood. Praeguses ühiskonnas võivad küll ära hakata kaduma vanad traditsioonid , kuid see-eest tuleb uusi hulganisti juurde. Inimesed, kes julgevad kirjutada, mida nad ütlevad, võetakse ühiskonna poolt alati avali kätega vastu ning nõudlus n-ö kvaliteetkirjanikele on üpriski suur. Loomulikult ei saa märkimata jätta inimestele mitte midagi andvad elulooteosed, mis enamasti on kirjutatud samade mallidega masstoodanguks, mida loetakse, sest see on nii kerge ja lihtne.


Mina, kui tulevane humanitaar tahan Eesti kultuurielus muuta olukorda, kus inimesed ei loeks ainult kollast ega sisutühja kirjandust. Kõige parem viis selle muutmiseks oleks harida inimesi, tekitada neis huvi kirjanduse vastu. Otse loomulikult kõigile ei pea meeldima klassika, kuid põhiline oleks see, et inimesed loeks midagi enamat kui "Videvik" ja "Minu Hispaania" või vähemalt oleks võimelised nautima kirjandust, mis kirjutab olulistel teemadel.